 |
| Mr Tonks |
 |
| My lover boy Humphrey |
 |
| Humphreys sister Lucy (always foggy eyes) |
 |
| Miss Pip |
 |
| Mr Sparkles- was afraid of my camera |
 |
| Miss Jazz- always smiling |
Thursday, November 29, 2012
Cats and Dogs in Hill street, Oz
Tagasi fotograafia radadel
Olin kunagi ammu Remo Savisaare loengul ning südame põksudes (olen alati peljanud auditooriumi tähelepanu) küsisin: "Kas sa kunagi tüdined ka pildistamisest?"
Sellise küsimuse põhjus oli, et mul endal aegajalt tekkis tüdimus. Nii suur tüdimus, et ma otsustasin kõike ilusat siin maailmas salvestada vaid enda mällu, mitte vaadelda läbi objektiivi.
Sest mulle tundus- kui suur kunstnik ma ise siiski olen, kui pildistan vaid seda ilu, mida maailm ise on loonud?
Jah- hetke tabamine ning õige kompositsioon- see on kunst omaette. Aga eestis pildistavad ju kõik! Kõik on fotograafid. Kõik on kunstnikud!?
Mis minust siiski siis nii erilist on?
Remo vastus mulle oli: "Ei, ma ei ole iial sellest tüdinenud!"
Ja siis taipasin- ma polegi fotograafi verd. Sest mina tüdinesin. Ja Remo piltidest on näha, et ta tõesti pole tüdinenud! Iga ta pilt on...no stop siin... Nagu ta loengul ka ise ütles, siis ca 100st pildist vaid mõni on kunsti nime väärt.
Aga selle juurde ma tulen veel tagasi.
Igastahes mingi hetk mu suur sõber Nikon D80 jäi kapi veerele vedelema. Ehk oli põhjuseks ka see, et pidev kaasas tassimine põhjustas objektiivi mõningase kiilumise ning selle parandamine maksnuks uue objektiivi hinna. Aeg möödus. Ning tuli aeg kolida teise maailma otsa.
Kas võtta niigi pungis pagasisse ka suht kaaluka aparaadi? Mõeldud sai vaid mõni sekund ning kaasa sai ta võetud. Kuid aeg oli mõjunud hävitavalt aparaadi akulaadijale, mida kuskilt enam leida polnud võimalik.
Sai otsustatud, et eks seal teisel pool maakera kah Nikoni asju müüakse.
Ja nii ta tõesti on- mõni päev tagasi saabus postkasti ebayst tellitud uus akulaadija. Soodsam ost, kui Eestis seda juhtuda oleks saanud.
Ja aparaadi taga taas olles taipasin, et ehk pole ma fotograaf, kuid ma olen suht kirglik harrastaja. Ning enam ei häiri mind, et kõik pildid ei õnnestu. Nad ei peagi õnnestuma.
Usun, et peagi mu kirg vaibub, kuid selleni on veel mõni kuu aega :)
Sellise küsimuse põhjus oli, et mul endal aegajalt tekkis tüdimus. Nii suur tüdimus, et ma otsustasin kõike ilusat siin maailmas salvestada vaid enda mällu, mitte vaadelda läbi objektiivi.
Sest mulle tundus- kui suur kunstnik ma ise siiski olen, kui pildistan vaid seda ilu, mida maailm ise on loonud?
Jah- hetke tabamine ning õige kompositsioon- see on kunst omaette. Aga eestis pildistavad ju kõik! Kõik on fotograafid. Kõik on kunstnikud!?
Mis minust siiski siis nii erilist on?
Remo vastus mulle oli: "Ei, ma ei ole iial sellest tüdinenud!"
Ja siis taipasin- ma polegi fotograafi verd. Sest mina tüdinesin. Ja Remo piltidest on näha, et ta tõesti pole tüdinenud! Iga ta pilt on...no stop siin... Nagu ta loengul ka ise ütles, siis ca 100st pildist vaid mõni on kunsti nime väärt.
Aga selle juurde ma tulen veel tagasi.
Igastahes mingi hetk mu suur sõber Nikon D80 jäi kapi veerele vedelema. Ehk oli põhjuseks ka see, et pidev kaasas tassimine põhjustas objektiivi mõningase kiilumise ning selle parandamine maksnuks uue objektiivi hinna. Aeg möödus. Ning tuli aeg kolida teise maailma otsa.
Kas võtta niigi pungis pagasisse ka suht kaaluka aparaadi? Mõeldud sai vaid mõni sekund ning kaasa sai ta võetud. Kuid aeg oli mõjunud hävitavalt aparaadi akulaadijale, mida kuskilt enam leida polnud võimalik.
Sai otsustatud, et eks seal teisel pool maakera kah Nikoni asju müüakse.
Ja nii ta tõesti on- mõni päev tagasi saabus postkasti ebayst tellitud uus akulaadija. Soodsam ost, kui Eestis seda juhtuda oleks saanud.
Ja aparaadi taga taas olles taipasin, et ehk pole ma fotograaf, kuid ma olen suht kirglik harrastaja. Ning enam ei häiri mind, et kõik pildid ei õnnestu. Nad ei peagi õnnestuma.
Usun, et peagi mu kirg vaibub, kuid selleni on veel mõni kuu aega :)
Tuesday, August 3, 2010
Subscribe to:
Posts (Atom)